Raamatu ilmumist toetas ajaleht „Arensburger Wochenblatt“ (Saksamaa)
Raamat põhineb Caesar Kaljo (1897–1969) käsikirjalisele autobiograafiale „Minu elu“, mis on päevikute toel kirja pandud 1960. aastate alguses. Oma autobiograafia sissejuhatuses loetleb ta 49 ametit, millega on oma elu jooksul tegelenud. 500-leheküljelisest käsikirjast avaldatakse ligi pool, mis käsitlevad C. Kaljo kõige erakorralisemat elujärku – tema tegevust polaaruurija ja -rändurina.
18. septembrist kuni 31. oktoobrini 1918 võttis ta jäämurdja “Taimõr” vanemsignalistina osa Vene polaarekspeditsioonist, mis jõudis Arhangelskist Igarkani Jenissei jõel. Selle juht, silmapaistev polaaruurija Boriss Vilkitski kavandas kolmeaastase retke, mille käigus tuli läbida kogu Kirdeväil, kuid selle katkestas teise ekspeditsioonilaeva “Vaigatš” õnnetu hukkumine Jenissei lahes. Teine ekspeditsioon purjelaeval “Bednota” algas Arhangelskist 1919. a. septembri keskpaiku ja oli ette nähtud polaarasulate varustamiseks. Jõuti küll Jugorski polaarjaama, kuid Novaja Zemljal maabuda ei õnnestunudki. Rängas võitluses Põhja-Jäämerega jõuti siiski õnnelikult kodusadamasse tagasi. 1920. a. septembrist kuni septembrini 1921 töötas Kaljo 13 kuud Jamali poolsaare läänetipus asuva Marrasale polaarjaama meteoroloog-vaatlejana, uurides ühtlasi sealsete neenetsite elu ja kohalikku loodust.
Tema mälestused on ehe dokument polaarmeremehe igapäevaelust, Põhjala karmist loodusest, kohtumistest kohalike elanikega, 7-liikmelise polaaruurimisjaama argipäevast ja inimsuhetest. Lisaväärtuseks on C. Kaljo enda tehtud fotod: ta oli ka ekspeditsiooni ametlik fotograaf.