Saaremaa Muuseum

SIHTASUTUS

Kuressaare linnus

avatakse ülehomme 11.00

Aavikute maja

avatud kokkuleppel

Mihkli talu

avatud kokkuleppel

Muuseumi kantselei

E-R 09.00-17.00

Lossihoov 1/1
93810 Kuressaare

  • Saaremaa Muuseumi uus veebileht.

Ajalugu

1227 aastal alistus Saaremaa viimase Muinas-Eesti maakonnana Riia piiskopi Alberti juhitud ristisõdijate väele. Kuna Saaremaa oli muinasaja lõpus Eesti ala kõige arenenum ja tugevam  maakond, säilitasid saarlased kuni 1343.–45. aastal toimunud Jüriöö ülestõusuni võrreldes teiste eestlastega rohkem õigusi ja vabadust. Maade jagamine vallutajate vahel jõudis põhiliselt lõpule 1254. aastal. Enamus Saaremaast jäi nn. Saare–Lääne piiskopkonna koosseisu; Muhu, Pöide ja osa Kihelkonna kihelkonnast jäid Saksa Ordule. Lääne-Eesti aladest 1228. aastal moodustunud Saare–Lääne piiskopkonna keskus oli alates 1265. aastast Haapsalu. 7600 km² suuruse riigikese ametlik nimi oli alates 1260. aastast Saaremaa (Osilia) piiskopkond.

Piiskopi Saaremaa-residentsina kujunenud Kuressaare linnus-kindlus on Eesti üks huvitavamaid ja paremini säilinud fortifikatsioonirajatisi. Erinevalt paljudest teistest Eesti keskaegsetest linnustest elas tollane Arensburg üle ka Liivi sõja (1558–83) ja jätkas uute omanike käe all arenemist. Keskaegsest konvendihoonest ja seda ümbritsenud ringmüüridest koosnevast linnusest sai hiljemalt 17. sajandi algupoolel muldvallide ja bastionidega kindlus, mida järgneva paari sajandi jooksul samm-sammult moderniseeriti. Õnneks toimus see protsess suhteliselt rahulikult ja väga ratsionaalselt. Kus vähegi võimalik, kasutati ära kõik varasematel sajanditel ehitatu, mitte ei lammutatud seda maatasa.  Selle tulemusena on Kuressaare kindlusest saanud omanäoline läbilõige erinevate fortifikatsiooniideede ja  -teooriate arengust 14. sajandist 19. sajandini, mis on tähelepanuväärne kogu Põhja-Euroopa kontekstis.

Kuressaare linnus-kindluse ajalugu on jagatav vähemalt neljaks suureks perioodiks, mida rahvapäraselt kutsutakse kunagiste omanike järgi: piiskoppide aeg (14. saj. I pool – 1559), Taani aeg (1559–1645), Rootsi aeg (1645–1721) ja Vene aeg (1721–1918).

Linnuse vanimat osa – konvendihoonet – hakati ehitama millalgi 14. sajandi esimesel kolmandikul ja see valmis koos esimese ringmüüriga sama sajandi lõpupoole. Sellest ringmüürist on säilinud vaid maa-alune osa, mille lõunanurk on välja kaevatud ja eksponeeritud.

 Olles Haapsalu kõrval Saare–Lääne piiskopkonna teine keskus, arenes Arensburgi linnus kiiresti. Linnuse kolmele maapoolsele küljele rajati suured eeshoovid, mille käigus tõsteti oluliselt hoovi pinda. 16. sajandi keskpaigaks oli kogu see territoorium ümbritsetud juba uue suure ja vähemalt kuue flankeeriva torniga varustatud ringmüüriga. See ringmüür on tänapäevalgi pikkade lõikudena kindluse hoovis nähtav. Tornidest on hoovi lõunanurgal Rootsi ajal ümberehitatud kujul säilinud Püssirohutorn ja põhjanurgal 1970. aastatel uuesti üles ehitatuna Suurtükitorn. Kõige ehedamal kujul on säilinud 2010. aastal välja kaevatud ja seejärel konserveeritud Ida- ja Kagutorn.

1559 müüs viimane piiskop Johannes V Münchhausen Kuressaare kindluse Taani kuningale. Just Taani ajal toimus kindluse ajaloos kõige põhimõttelisem muudatus: keskaegsest linnusest sai muldkindlustustega ümbritsetud kindlus. Rajati esimesed bastionid ja kurtiinid, mis ümbritseti uue vallikraaviga. Alustati isegi linna ümbritseva bastionaalvööndi rajamist, millest jõuti linna kirdepiiril valmis ehitada siiski vaid kaks bastioni, mis tänaseks on hävinud. Taaniaegsetest ehitustöödest on kõige paremini säilinud kindluse kagukurtiini ja osaliselt kirdekurtiini välismüürid ning Põhjabastion. Müürid ehitati murtud lubjakivist  ja maakividest ning need on mõnevõrra kõrgemad ja laugemad kui hilisemad, rootsiaegsed müürid. Põhjabastionis on peaaegu algsel kujul säilinud ka tolleaegne flankeeriv suurtükipositsioon, mis on konserveeritud ja külastajatele avatud.

13. augustil 1645 sõlmitud Brömsebro rahulepinguga läks Saaremaa Rootsi riigi koosseisu. Ei ole teada, kui suur oli linnuse asukate arv erinevate piiskoppide ajal, küll aga on andmeid hilisemast perioodist. Nii on teada, et 1618/19. finantsaastal oli linnuses palgal 47 mitmesugust ametimeest ja teenijat ning 50 palgasőjaväelast, neist 36 lihtsődurit ja 8 relvaseppa. Pea samal ajal (1623) oli kahureid 116. 1645. aastal oli garnison seoses sőjaolukorraga märgatavalt suurem: kindluse üleandmisel Rootsile teenis siin 850 palgasődurit ja 800 talupojast maakaitseväelast.

Üsna pea asuti kindlust rekonstrueerima. Kõige mahukamad ehitustööd toimusid 17. sajandi viimasel veerandil ja kestsid kuni Põhjasõjani. Kuulsa Rootsi fortifikatsiooniinseneri Erik Dahlbergi juhtimisel ehitati kindluse bastionid suuremaks ja varustati need alumiste flankidega, püstitati uus u. 3 meetri paksuse maakividest ja dolomiitplokkidega vooderdatud välismüüriga edelakurtiin ja osaliselt jõuti rajada ka kirde- ja loodekurtiini uued müürid. Kindlus ümbritseti uue vallikraaviga, kuhu rajati ka kolm raveliini. Just Rootsi ajal sai kindlus sellise väljanägemise, nagu me seda tänapäeval tunneme. Rekonstrueerimata jäi vaid Põhjabastion. Rootsiaegsed tööd olid põhjalikult planeeritud ja ellu viidud. Ei enne ega hiljem ole müüritöid tehtud sedavõrd korrapäraselt ja kõrge kvaliteediga.

Põhjasõja käigus sai Kuressaare kindlus suurte purustuste osaliseks, kuigi 8. septembril 1710 andis katkust laastatud Rootsi garnison kindluse vastupanuta Vene vägedele üle. 1711. aasta aprillis mineerisid Vene väed kindluse ja lasid selle bastionid ning Suurtükitorni õhku. Hooned pisteti põlema. Kindlus jäi aastakümneteks varemetesse ning konvendihoone umbes pooleks sajandiks saatuse hooleks. 1762 katustati uuesti edela- ja loodetiib, 1806. aastal remonditööde käigus kirde- ja kagutiib ning rajati uued vőlvid peakorruse ristikäigus. 1791 lammutati Kaitsetorni lagunenud ülemised korrused. Mitut ruumi kasutati 18. ja 19. sajandi I poolel viljalaona. 1783. aastal kustutati konvendihoone kindlustuste nimekirjast.  

Kindluse taastamistöödega alustati alles 1788. aastal ja need kestsid sajandivahetuseni. Hilisematel aastakümnetel jätkati regulaarsete remont- ja hooldustöödega. Mingit põhimõttelist kindluse moderniseerimist Vene ajal ei toimunud. Kõige suuremateks muudatusteks olid vast Põhjabastioni alumise flangi rajamine ja uute garnisonihoonete ehitamine. Põhjabastioni alumine flank on tänaseks tervikuna restaureeritud ja külastajatele avatud. Isegi suurtükid on positsioonidele paigutatud, nii nagu need võisid seal ka paar sajandit tagasi olla. Säilinud garnisonihooned on aga Saaremaa Muuseumi kasutuses.

Euroopa muutunud poliitilise alukorra tõttu kaotas Kuressaare kindlus 19. sajandi algupoolel oma tähtsuse. 1834. aastal kustutati see Venemaa kindluste nimekirjast ja paar aastat hiljem müüdi Saaremaa rüütelkonnale. Algas Kuressaare kindluse tsiviilteenistus. Aastakümnete jooksul paiknes siin rida erinevaid ametiasutusi ja kindlusest sai linnaelanike ja -külaliste seas populaarne puhkepaik. Kindluse välismüüre kasutati mugava kivikarjäärina, mis oli abiks uhkete kivihoonete ehitamisel Kuressaares.

Alates 1997. aastast on kogu kindluse territoorium Saaremaa Muuseumi valduses, vaid vallikraavis paiknevad raveliinid kuuluvad linnale. Konvendihoones asuvad muuseumi püsinäitused ja selle ruume kasutatakse ka mitmesuguste ürituste läbiviimiseks. 18. sajandi lõpus püstitatud garnisonihoonetes asuvad muuseumi kontor, fondihoidlad ja arhiiv-raamatukogu. Väiksemad püsinäitused paiknevad ka keskaegses Püssirohutornis ja Suurtükitornis. Läänebastioni rootsiagsetes püssirohukeldrites on koha leidnud  külastajate seas väga populaarseks saanud käsitöökojad – sepikoda, klaasikoda, savikoda ja kivikoda. Kindluse hoovist on tänapäeval saanud üks Kuressaare olulisemaid vabaõhuürituste  toimumise kohti.

20. sajandil on kindlust korduvalt restaureeritud. 1904–12 remonditi Saaremaa rüütelkonna eestvedamisel põhjalikult konvendihoone. Arhitektide Wilhelm Neumanni ja Hermann Seuberlichi juhtimisel ehitati üles Kaitsetorni kaks ülemist korrust, taastati peakorruse ristikäigu akende raidraamid ning kabeli ja pidurefektooriumi vaheline sein, muudeti uste paiknemist ja suurendati aknaid, rajati ahjud ja uusi treppe, paigutati ristikäigu seintele kohalike aadlike vapid. Peakorrusel kujundati ja sisustati rüütelkonna kantselei- ja esindusruumid, keldrikorrusel kohandati ruumid pangale ja arhiivile, ülakorrusele kolis 1913. a. sügisel muuseum.

1970.–90. aastatel restaureeriti kindluse esikülg Idabastionist kuni Põhjabastionini ning osa müürilõike kindluse hoovis. Põhjaliku uuenduskuuri läbis konvendihoone, millele anti (teoreetiliselt!) tagasi selle keskaegne ilme. Mahukamateks töödeks oli algsete katuste ja kaitsekäigu taastamine, uute vahelagede ehitamine, Kaitsetorni varustamine betoontrepiga ja vahepeal suurendatud aknaavade kinnimüürimine.

Viimane ja kõige mahukam restaureerimistööde periood oli aastatel 2010–15, kui Euroopa Liidu tugifondide meetme “Üleriigilise tähtsusega kultuuri- ja turismiobjektide väljaarendamine” toel puhastati välja ja konserveeriti / restaureeriti enamus kindluse müüre, mis olid senini olnud rusukihti maetud. Sellega anti kindlusele tagasi tema kunagine arhitektoonika ja tehti huvilistele nähtavaks kindluse pika ja keerulise arenguloo erinevad leheküljed.