(Saaremaa Muuseumi toimetised, 8)
“Nõnda olen ma juba aastate kaupa teinud, olen omad vaimustused välja laulnud ja oma vihkamistele maad annud; olen arvamisi inimeste üle avaldanud, kelledega kokku põrkasin, omi tundmusi naesterahvaste vastu kirjeldanud, kes mulle meeldisivad, omi mõttemõlgutusi elu, asjade ja armastuse üle ja omi otsusi raamatute kohta, mis mu pääle mõjusivad. Ma olen sääl ka ennast analüseerinud, oma iseloomu üles lõiganud, ja omi puudusi konstateerinud, ja seda kõike võimalikult erapooletult, ilma ilustamata, koguni teatud kibeda kahjurõõmuga iseenese kohta. Iseäranis aga olen ma armastanud omi unistusi jutustada ja meeleolusid kujutada, milledele end annan ehk mis mu pääle tulevad.”
Need read Johannes Aaviku (J. Randvere) esseistliku jutustuse “Ruth” (1909) avapeatükist käivad üsna täpselt ka tema selle päevaraamatu kohta.
Seda päevikut pidas kuulus keelemees Johannes Aavik 31. jaanuarist 1916 kuni 4. aprillini 1929 Tartus ja Kuressaares elades. See sisaldab kultuuri- ja kirjanduskriitikat, poliitilise olukorra analüüse, karmi ja vihast ühiskonnakriitikat, mitmesuguseid eraelulisi seiku, igapäevase keeletöö aruandeid ja plaane, romaanikavandeid, päevasündmuste kirjeldust jpm. Läbivaks teemaks on mõistagi arutlused keeleuuenduse üle, mille läbiviimisele oli allutatud Aaviku kogu tollane elu.
Johannes Aaviku päevaraamatu annetas Saaremaa Muuseumile 2001. aastal rootsi-eestlane Hillar Ugand (1925–2004), kelle ema Aino oli olnud 2. abielus Johannes Aaviku onupoja Paul Aavikuga. Käsikirja dešifreeris, digiteeris ja kommenteeris Olavi Pesti. Raamatu väljaandmist toetas Eesti Kultuuriministeerium.
