- Projekt “Saaremaa Muuseumi kaasajastamine. I etapp – sissepääsu ja I korruse väljaarendamine”
- Projekt “Muukeelse info esitamisvõimekuse suurendamine SA Saaremaa Muuseumis”
- “Kuressaare kindluse kui turismiobjekti arendamine II”
- Projekt „Rändnäitus „Viikingid enne viikingeid“ ekspositsiooni kujundus ja teostus.
Kuressaare kindluse kui turismiobjekti arendamine
2010. aastal hakati praktiliselt ellu viima Saaremaa Muuseumi projekti “Kuressaare kindluse kui turismiobjekti arendamine”, mida finantseerib Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus Euroopa Liidu tugifondide meetme “Üleriigilise tähtsusega kultuuri- ja turismiobjektide väljaarendamine” raames (projekt nr. EU31132). EAS-i juhatus kinnitas Saaremaa Muuseumi projektitaotluse, mille kogumaksumuseks kujunes 60 miljonit krooni, 17. septembril 2009.
Projekti elluviimiseks vajalike uurimis- ja projekteerimistöödega tegeles muuseum juba alates aastast 2000, kui Muinsuskaitseameti tellimisel tehti kindluse vertikaalmõõdistus. Järgmistel aastatel koostati kindluse arengukava ja tehti rida ettevalmistustöid. 2006. aastal valmis Kuressaare kindluse konserveerimis- ja restaureerimisprojekt, mille koostas arhitektuuribüroo Restprojekt OÜ (arhitekt Urmas Arike).
Tegemist on liitprojektiga, mis algselt koosnes üheksast suuremast tegevusest ja nendega seotud alategevustest. Hiljem lisandusid mõned väiksemad tegevused. Osa tegevustest on seotud muuseumi käsutuses olevate hoonete ja rajatiste remondi ja arendamisega: rekonstrueeriti vabaõhuürituste abihoone ja tuletõrje sprinklersüsteem, ehitati välja muuseumi videovalvesüsteem, rajati üks uus käsitöökoda (kivikoda), remonditi nn. Püssirohutorni siseruum ning arendati edasi kindluse välisvalgustust. Peale selle rajati kaks uut püsinäitust: mais 2011 avati linnuse Kaitsetorni 3.–6. korrusel mahukas püsinäitus “Saaremaa aastail 1950–94”, septembris 2012 Püssirohutorni keldris 1941. a. kommunistlikku massimõrva ja terrorit käsitlev väljapanek.
Projekti kõige mahukam osa on Kuressaare kindluse bastionaalse vööndi konserveerimine ja restaureerimine. Nende tööde raames konserveeritakse kõigi kurtiinide ja bastionide välismüürid, vabastatakse rusukihtide alt bastionide ja nende flankide pealispinnad, ehitatakse üle vallikraavi viiva vana teetammi asemele uus sild, rajati merepoolsesse külge uus väravakäik, restaureeriti terviklikult põhjabastioni väravakäik ja alumine flank. Flangil taastatakse kolm suurtükipositsiooni, kuhu paigaldatakse ka suurtükid.
Käesoleva arendusprojekti üks väga mahukas osa on kindluse ajaloo ja ehitusliku kujunemise uurimine. Kolmeks aastaks (2010–12) on ette nähtud mahukad arheoloogilised väliuuringud ja ehitajate töö arheoloogiline järelevalve, mida viib läbi arheoloogiafirma OÜ Agu EMS. Kaevamistel kogutud uue informatsiooni ning leidude baasil on plaanis koostada linnuse ajalugu käsitlev püsinäituse osa, mis Saaremaa Muuseumis seni puudub.
Arheoloogilised väliuuringud on andnud väga palju olulist teavet Kuressaare kindluse kujunemisloo kohta. Kolme küllaltki pikale veninud hooajaga jõuti kunagise piiskopilinnuse territooriumile rajada 20 suuremat-väiksemat kaevandit (joonisel kaevandid number I–V, X–XV, XXII–XXX) ning arheoloogilise järelevalve korras (peamiselt uusaegses bastionaalvööndis) fikseerida eriaegseid ehituskonstruktsioone 10 piirkonnas (kaevandid VI–IX, XVI–XXI). Välitööde käigus koguti ligi 2600 esemeleidu, mis on tubliks täienduseks Saaremaa Muuseumi arheoloogiakogule (peanumber SM 10663).
Vanimad leiud on dateeritud XIV sajandi 2. poolde. Silmapaistvaim leid on arvatavalt XIV sajandi 2. poolel või XV sajandi alguses valmistatud haruldane rootsuga ammunooleots. Nooleotsa ühele küljele on löödud ristikujuline templijäljend ja selle tagaosa ümbritseb kaunistustega messingplekist võru. Eestist pole varem ühtegi templijäljendiga ammunooleotsa leitud ja need on suhteliselt haruldased mujalgi Euroopas. Kaunistuste osas võib Kuresaare ammunooleotsa võrrelda nn. ornamenteeritud ammunooleotstega, milliseid on maailmas teada umbes 20 eksemplari. Nende valmistamispaigaks peetakse Böömimaad (Tšehhia) ning on arvatud, et uhked ammunooled võisid olla ammulaskjate gildide pealike ametitunnuseks või laskevõistluste võitjate auhindadeks. Ainus teadaolev sarnase kuju ja kaunistustega ammunooleots asub Pécsi linnas Ungaris.
Huvitava leiuna väärib äramärkimist ka konvendihoone kaguküljelt mitme meetri sügavuselt maapõuest leitud linnukujuline vilepill, mis oli pärast puhastamist igati töökorras. Üksikuid savivilesid on leitud teistestki Eestimaa linnadest, mis on kaasleidude abil dateeritud valdavalt XVII–XVIII sajandisse.
2011. aastal EAS-ile tehtud muudatusettepanekute raames lisandusid projekti veel mõned tegevused: konserveeriti kindluse vallikraavist 1989. aastal leitud kuus suurtükki, mis arustatakse ehtsate lafettide koopiatega; remonditakse linnuse värava kohal paiknev puidust nn. noolekoda. „Pehmete“ tegevustena uuendatakse Saaremaa Muuseumi koduleht ja valmistatakse uus infovoldik.
Enamus remont- ja rekonstrueerimistöid on edukalt lõpule viidud; jätkuvad kindluse konserveerimis- ja restaureerimistööd. 2011. a. sügiseks oli taastatud suur osa kagukurtiini välismüürist ning kirde- ja edelakurtiini ning idabastioni kaitserinnatise müüridest. 2012. aastaks on linnus-kindluse territooriumile planeeritud veel viis arheoloogilist kaevandit, mis keskenduvad pealinnuse varasema ehitusetapi ja eeslinnuse laienemise uurimisele.
