Fotod: Saarte Hä
Head Saaremaa muuseumi sõbrad ja toetajad!
Aasta lõpp läheneb tempokalt ja sestap oleks paslik teid veelkord tänada ning meenutada 6. detsembril toimunud tänuüritust.
SA saaremaa muuseum juhatuse liikme Rita Valge tänukõne teile:
Lugupeetud muuseumi sõbrad ja koostööpartnerid!
Mul on hea meel, et muuseumil on nii palju sõpru.
Ajal, mil toimub palju muutusi on sõpru väga vaja. Ja muuseumimaailm muutub, muutub niisama kiiresti nagu ühiskond tervikuna. Võime öelda, et tänases maailmas on muuseumil palju suurem sotsiaalne roll.
Ja see sunnib meid ajaga kaasas käima, oma sõnumit kaasajastama. Et inimesed tahaksid muuseumisse tulla ja et nad leiaksid siit seda, mida otsima tulid.
Vahest tööle tulles mõtlen lossi ümbritsevatele kõrgetele vallidele. Mõtlen, kas võib olla, et see füüsiline piire mõjutab meie alateadlikult ja sulgeb meid n.ö elevandiluutorni?
Kuressaare linnus-kindlus on ju ehitatudki kaitseks, vaenlase kaitseks. Täna oleme selle funktsiooni küll minetanud. Või kui ei, siis kaitseme siin saarlaste kultuuri ja vaimu. Vaadates ajas tagasi, siis 19.sajandil, kui loss kindlustuste nimekirjast kustutati, saigi kindlusest vaimuelu keskus. Seda vaimu on loss muuseumina kandnud nüüdseks 153 aastat. Nagu öeldud, tahame olla ühiskonnale ja kogukonnale vajalikud. Pärandi kogumine ning säilitamine jääb kindlasti muuseumi põhiülesandeks, aga vähemtähtis ei ole ka pärandi interpreteerimine ja vahendamine. Muuseum on üha enam hariduskeskus. Tänu valla toetusele oleme just selles vallas teinud tiigrihüppe. Muuseum on meil sõna otseses mõttes lapsi täis.
Vallid siiski ei ole nii kõrged!
Tagasi vaadates peagi mööda saavale aastale, on toimunud päris palju. Mis kindel, ilma teie abita ei oleks see võimalik. Ja see ei ole mingi liialdus, see on fakt. Mõnel juhul on olnud toetus rahaline, kuid enamjaolt on panustatud oma oskusi ja aega. Aega, mida meil üha enam napib.
Teie hulgas on neid, kes on muuseumi koostööpartneriks olnud aastaid, tõenäoliselt mõnel juhul lausa aastakümneid, mõnedega tutvusime alles aasta eest. Viimastel soovitan olla ettevaatlik, sest kui annate sõrme on käsi peagi läinud. Muuseum on tugev magnet.
Nüüd on meil valik, kas loen ükshaaval ette kõigi teie teod muuseumi heaks, mis tähendab, et teil tuleks helistada perele ja öelda, et täna pole põhjust teid koju oodata, sest ööbite lossis ….või ma siiski loobun ettelugemisest? Ma muidugi heal meelel teeksin seda ja olen oma peret juba hoiatanud… Muide, „Öö muuseumis” oli kindlasti üks kiiremini „läbimüüdud” üritusi sel aastal.
Äkiline talve tulek tõi meie hoovi lapsi täis ja lossi kõrvale kerkisid lumelossid krõbedast külmast hoolimata. Õnneks leidus häid abilisi, kes kostitasid vapraid ehitajaid sooja tee ja küpsistega. Kevadiseks publikumagnetiks kujunes lossi näitusesaalis avatud Eduard Wiiralti Pariisi-perioodi tööde näitus. Saali tõi täis ka Wiiralti lisaüritus, kus Mai Levin rääkis Wiiralti loomingust ja Mark Soosaar tema naistest. Mitte vähem publikut ei toonud Beatles´te üritus, kus Ivo Linna oma soojal moel tutvustas nende loomingut ning oma kogu, mis selle bändiga seotud. Samal üritusel sai esmakordselt maitsta ka lossiõlut „Hertsog Magnus”.
Paljud teist aitasid meid teerulli alt välja, kui muuseumisse vajus sisse 3000-pealine muuseumiöö publik. Paljud teist olid ühel või teisel moel seotud Lossipäevadega. Kõige nooremad teist kinnitasid, et „noorus EI ole hukas”.
Saaremaa ooperipäevad ja suve haripunkt – juuli – tõi muuseumisse 11000 külastajat ning usun, et kõigil, kel õnnestus näha muuseumis samal ajal avatud näitust „Muusika Eesti maalikunstis”, said topeltelamuse osaliseks.
Augustikuus toimunud Merepäevade raames avasime läänebastionil koos tuuliku. Septembris täitis Saaremaa Toidufestival sellesama kapiitlisaali 100 inimesega, kel oli võimalus käia läbi Eesti kokakunsti sada aastat, maitsta 10 tippkoka roogasid ning anda oma panus erivajadustega laste lossikülastusele. Kel kunagigi on olnud võimalus osa saada Piiskopi pidusöögist, teab millest räägin, kui ütlen, et professionaalne töö garanteerib meeldejääva elamuse. Kes on osanud kiigata käsitöökodade tagatuppa, teab, mis viisil ja moel on aastasadu osatud valada klaasi, põletada savi ja töödelda kivi või vinnastada vibu.
Näitus „Kuningad ja sõdurid” on toonud meile hulgaliselt positiivset tagasisidet ja sära laste silmi. Olgu märgitud, et näitusesaali ettevalmistamiseks tuli appi võtta nii mõistus kui ramm. Siin saalis jagub mõlemat.
Kogu suve rõõmustasid meid ja meie külalisi kaks kohvikut – üks õue peal, kus sõna otseses mõttes tuli kohvik ehitada paika, kus vesi oli õues ja solk toas. Tornikohviku kohvitass oli väärt iga kilokalorit, mis trepiastmetele jätta tuli.
Usun, et nõustute minuga, kui ütlen, et lossi kindlustused, Aavikute majamuuseum ja Mihkli talumuuseum pole kunagi nii head välja näinud. Ütlen vaid, et ilma professionaalide abita seda ei tee.
Mihkli Talumuuseumi tegevust ei kujuta abilisteta üldse ettegi. Kohe-kohe algab seal maailma kõige toredam jõuluüritus „Jõulud Mihklis”, kus mitmed teist on osalised. Teie hulgas on giide, kes teavad, kuidas teha nii, et kõik teed viivad Mihklisse.
Kui paljud teist on kuulnud sõna Muis – lahtikirjutatult Muuseumi infosüsteem – siin on inimesi, kes hobuse kannatusega on täitnud tuhaneid lahtreid andmetega, mis muudavad ajaloolaste tööd lihtsamaks ning muuseumivarad avalikkusele kättesaadavamaks. Siin saalis on inimesi, kes on läikima löönud kõik meie muuseumi toolid, lauad ja trepikäsipuud. Siin saalis on palju häid ideid.
Last but not least – olete käima lükatud Muuseumi Sõprade klubi, nn Teisipäevaklubi, mis jõudis novembris avalikult väljahõigatud ürituseni, mis tõi kohale täissaali.
Vallid siiski ei ole nii kõrged!
Et jõuda viie aasta pärast Eesti 5 rikkama hulka, võib ju olla üks meie eesmärke, aga jõuda Eesti 5 parima hulka, on meie kindel plaan.
Koos teiega tunneme end julgelt! Minu tänu ja kummardus teile.
Olge hoitud! Ilusat advendiaega ja vana aasta lõppu!
 |
 |
 |
 |
 |
 |